Ärkan üksinda võõras, pimedas toas. Mu pea valutab nagu oleksin eelmisel õhtul joonud piiritust või midagi veel kangemat. Võibolla jõingi, sest ei mäleta kuidas sellesse tuppa jõudsin. Leian voodi kõrvalt pudeli vett, avan korgi ja tõstan pudeli suule. Võtan sõõmu ja sülitan selle välja. See pole vesi, vaid midagi väga halvasti maitsvat. Tunnen näol kerget tuuleiili ja kuulen kõrvus puude kohinat. Kuhu ma küll sattunud olen? Silmad harjuvad pimedusega ja mõistan, et ei viibigi ruumis vaid metsas. Metsas kus on pime ja mis on täis ebamaiseid puid ja keset seda metsa on voodi kus olen mina. Tõusen voodist kuid langen maha. Mu jalad ei kanna. Vaevaliselt ajan end puu najal püsti. Mu pea käib ringi ja tuul ning kohin mu kõrvus muutub tugevamaks. Vajun minestunult maha ja ärkan mõni aeg hiljem oma toas, omas voodis ilma peavalu ja nõrkuseta.
Olin veendunud, et see oli kõigest üks veider uni, kuid mu jalgu katsid kriipimisjäljed ja põrand oli kaetud kuuseokste ja käbidega. Jooksin toast välja nii kiiresti kui suutsin. Jooksin majast välja veel kiiremini. Jooksin nii kaugele kui suutsin ja vajusin tundmatus kohas pikali maha. Ma ei teadnud kus ma olen või kes ma olen. Teadsin vaid, et tahan jõuda tagasi sinna metsa.