ma olen väsinud.
väsinud endast ja kõigest mis mu ümber on.
mul on vaja midagi uut.
midagi värsket.
midagi mis ei väsitaks mind.
ma ei jaksa tõusta voodist igal hommikul ja teada, et tänane päev saab olema sama mis oli eile ja homne.
ma vajan enda ellu kedagi kes ei jätaks mind, kedagi kes ei teeks mulle haiget, kedagi keda ma alati usaldaks ja kes usaldaks mind.
kedagi kes ei unustaks kes ma tõeliselt oleks ja kes teaks kes ma tõeliselt oleks.
miks ma tõusen igal hommikul nii vara, et leida endale riided milles ma näeksin hea välja kuigi ma tean, et see ei ole mina.
miks ma tõusen igal hommikul nii vara, et määrida oma näkku mingit plöga, et parem välja näha.
see ei ole mina.
mina olen väsinud, dressides, sassis juuste ja ilma meigita tüdruk kes mingil põhjusel nutab igapäevaselt patja kuna ei jaksa muud teha.
me valetame iseendale, et varsti on see möödas või et üks halb sõna tema suust ei muuda meie vahel olnut.
mis meie vahel tegelikult olnud on on üks suur vale.
miski pole tõene.
see mis peegeldub sinu silmis kui vaatad mind on vale.
sinu meelest olen ma tore, naeratav, hea kuulaja kes annab alati nõu, ma teen sulle süüa ja koristan.
ma aitan sind igas asjas.
küsin kuidas sul läheb.
kuid sina ei tea kes ma olen, sest sind ei huvita ja mina ei tea tänu sellele kes sina ole.
sa ei ole see kellega ma kunagi tutvusin, naersin ja möllasin.
sa oled minu jaoks tühi koht ja ma loodan, et mina sinu jaoks kaa.
miks meie eludes on nii palju valesi?
miks me valetame?
me ju valetame koguaeg.
iga päev, iga tund.
kas sul hakkas parem?
kui sind puudutab see mida ma siia kirjutasin, tea et sa oled vale iseenda ja minu jaoks.