Su silmad on pehme tuuletu, helenev hahkus,
varakevade sügav hellus. Varjundi hiiglane Debussy.
Üks äraeksinud suudlus. Ta sära ei jahtu!
Vesihelge ja kerge ehavaikuses värelev flöödi siid.
On heledais juustes midagi tumedat, rasket.
Nende iha ent räägib kujustet vooluse vaba keelt.
Respighi. See Vanade Tantsude põline kaste.
Sinu palmiku tuhkjad päevad. Keskööde rohekas leek.
Su käed on Bartok. Nii palju on väsinud õrnust.
Nõnda palju neis kaugust, üksildust, klaasistunud aega ning
ürgvalvavat valgust. Paituse nõrguvat kõrgust.
Seda valulist õnne. Seda õnnelist valu, mis ehib sind.
Suu tukslemas kutset. Päikest kui nooruslik lumi.
Iga puudutus: hõnguv lummus. Hellitlus. Hetke müüt.
Ja lapselik mingisugustest mändidest uni.
Koduihalus. Raev. Chopini Revolutsiooni-Etüüd.
Ja puiesteel hellalt heliseb mahajäet sirel.
Juba siretab taeva-viiul. Roosahtund katuse kohale jäi
kuu üksildast oma sarve tõstma. Nüüd igatsuskire
haarad võlusse rändled. Huulil Schumanni luule läik.
Kõik kokku on ainult sünnimärk vasakul õlal.
Mis su vasakul õlal hõõgub õhutult hoovavas suveöös.
Ravel. Naasnud tantsima, tasud sa lembuste võla.
Sinu naas on boleerode keeris. Meelihukutav rütmi sööst.
Las kihutab hullund vetena riime ja ridu.
Ta jääb nimetuks, sinu nõtkus. Peab alla vanduma värsisamm.
Sind hoian ma - nagu näljane leiba. - Oo pidu,
luua õrnusi õhkjaid kui vaht ja vääramatuid kui terastamm!
No comments:
Post a Comment