"Idioot" Valdur Mikita

Oli kord üks poiss, ta oli väga elava loomuga; ronis igale poole ja tahtis kõike teada.
Ükskord ronis ta iseendale püksi ja ei saanud enam välja. Vaat selline lugu oli.
Aga tegelikult oli lugu hoopis niisugune. Elas kord üks poiss. Ta oli väga elava loomuga; ronis igale poole ja tahtis kõike teada. See poiss olin mina.
Ma tahtsin kõike teada, tõsijutt.
Kui ma nägin loomaarsti, haarasin tal kibekähku hõlmast ja küsisin, miks tigu ei tõuse püsti.
Kui mulle tulid külla tädi ja onu, siis oli mul kohe küsimus varuks: "Mis see on -
pealt karvane, seest sile?" Tädi kukkus näost ära ja ütles, et tema ei tea. Onu aga hakkas naerma ja arvas, et see on part. Sellest ajast peale tekkis mul onuga nähtamatu side.
Kui ma nägin elektrimontööri, jooksin ta juurde ja küsisin: "Onu, millised füüsikaseadused lubavad meil fokusseerida taskulampi?"
Ja kui ma sain teada, et onu on hoopis kunstnik, küsisin ruttu: "Kas sa oled joonistanud natüürmorte pasteedi, sureva ööbiku ja karamellkompvekiga?"
Aga kui meie külast sõitis läbi kuulus teadlane, pandi mind aegsasti luku taha. Kuid mul õnnestus siiski läbi katuseakna karjuda: "Kas fülogeneesi aktualisatsioon virtuaalses reaalsuses võiks kujuneda ontoloogilis-konventsionaalse kausaalsuse dünaamiliseks mudeliks?" Teadlane hakkas selle üle mõtlema ja kukkus vankrist maha.
Aga vedurijuhi käest ma küsisin: "Kes leiutas dünamo?"
Ja rööpmeseadja käest: "Kuhu sõidavad trammid, kui trammijuht juukseid kammib?"
Ja mitte keegi ei osanud mu küsimustele vastata. Tõsijutt!
Aga siis kohtasin ma idiooti ja küsisin tema käest: "Mitmekesi lohistavad hobueeslid oma ikaldunud porgandikaravani?" Idioot mõtles natuke ja vastas: "Kolmekesi."
Sellest hetkest peale sai ka minust idioot.