Improvisatsioone Harfil

Loomine ei lõppe kunagi.
Iga virgumine on läitumine, et taas põleda hapra ja
heitliku leegiga
Tühjunud kaevud täituvad jälle.
Kujutelmade laaned ei kõrbe iialgi kõrbeks.
Tipud tõmblevad tormides ja lauskmaad lainetavad
kaasa.
Loomusunni lõukaisse pillutakse üha uute elude halge.
On haihtumatuid helisid ja mõtteid, mis mahutavad
maailmu.

*

Suur on see, mis särab end säästmata.
Põlemiseks pole vaja põhjust.
Palumiseks pole vaja põhjendust.
Ei ole tarbetuid tiibu.
Ei ole liigseid laule.
Ei ole mõttetut miilamist.
Peab kandma rauda südames, et aja kukkuvad
kivikamakad ei kisuks teda tükkideks.
Julgus on suurim tarkus.
Oma hingeloomule ustav teeb tugevamaks
enese ja elu.




Miks inimesed valetavad? Miks inimesed keeravad teistele sitta? Kas neil on siis tõesti tähelepanu juurde vaja või neile lihtsalt meeldib teistele haiget teha?