Minu Surm

Olin sel liivarannal seisnud juba tunde. Vähemalt ma arvasin nii. Ma ei suutnud seda uskuda. Nüüd saab tõesti kõik korda. See oli viimane kord mu elus seista sel rannal. Järgmisel päeval, sel kellaajal olin ma surnud. Mu keha lamas siiani voodil, valgete linade vahel. Mu paremal käel istus Jhosephine, mu vasakul käel toetas Fred voodil oma pead ja nuttis. Nad olid veendunud, et olen lahkunud sellest ilmast igaveseks ilma hüvasti jätuta. See polnud tõsi. Kuigi nad seda ei mõistnud veel olin ma seal samas ruumis koos nendega. Vaatasin kuidas nad nutsid. Kuulasin nende mõtteid. Mu surnukeha oli kõhn ja kahvatu. Nägin välja nagu hunnik luid, mitte äsja surnud eluterve noor naine.
Eelmisel päeval kohtasin rannas üht meest. Ta oli hele, sõna otseses mõttes hele. Ta ei olnud valge või midagi sellist vaid hele. Lihtsalt hele. Ta ulatas mulle käe ja ütles, et nüüd on kõik hästi ja ma teadsin, et suren. Ma surin. Ja olin selle üle õnnelik. Olin maailma üle õnnelik, sest kohtasin Teda.